Roosimisest ja Tõstamaa rahvarõivastest
Meie logo lugu.
Tõstamaa kihelkonna traditsiooniliste kinnaste ja sukkade roositud mustrites on salvestatud esivanemate uskumused, väärtused ja lood; siinne kultuuripärand, juured ja identiteet.
Need lood elavad täna edasi meie traditsioonilistes kudumites, käsitsi kedratud lõngades, kodukootud vaipades, aga ka täiesti uutes, tänapäevastes kooslustes. Sest meie oleme siin, juurtega Tõstamaal, täna.
Meie tegemiste ja olemise mustriline kujund on kergesti äratuntav – väike roositud ornament. Leiate selle meie toodete ja meiega seotud info juurest, nagu väikese salaühingu märgi.
Rõivad, mis kannavad ühe kihelkonna mälu.
Tõstamaa kihelkond kuulus ajaloolise Pärnumaa koosseisu ja asustati suhteliselt hilja, alles 1670. aastal. Siin asus seitse mõisa, neist kaks – Pootsi ja Tõstamaa – olid rüütlimõisad. Mõisate olemasolu on mõjutanud ka rahvarõivaid. Rahvarõivad püsisid siin kandis kaua kasutusel – naised kandsid neid veel 20. sajandi algulgi.
Tõstamaa kihelkonna rahvarõivad kuuluvad tüübilt Lääne-Eesti rahvarõiva rühma. Pärnumaa kihelkondade rõivad on värvilt ja lõigetelt väga erinevad. Tõstamaa khk rõivaid iseloomustavad valdavalt lambapruunid vanemalõikelised ülerõivad, kitseneva rummuga kaabud, kõrged tanud, punasepõhjalised seelikud, roositud sukad ja kindad ning palju kaltsututte pidupäevadel.
Tõstamaa rahvariiete kohta leiad rohkem infot ja fotosid siin.
Roosimisest ja roositud kinnastest
Ligi kaks sajandit tagasi hakkasid Tõstamaa kandi naised kuduma väga kauneid valgeid „roosega“ sukki ja kindaid. Kõige vanemad, mis hoiul Eesti Rahva Muuseumis, on aastaarvuga 1831. Algul olid sukad ja kindad üsna tagasihoidlike kaunistustega ent paarikümne aasta jooksul muutusid väga uhketeks: kude oli tihe ja peen, peamiselt punastes toonides roositud ornamendid laiusid kinnastel üle käe selja ja katsid sukkadel mõlemaid külgi.
Tõstamaa kindad olid alati valgel taustal ja lisaks naiste kinnastele ja sukkadele olid roositud ka meeste kinnaste randmed. Sageli kirjad kordusid, mõnikord väikeste variatsioonidega ja levinumatel olid oma nimedki: veskitiivuline, kassikäpaline, sõelaservakirjaline, kaheksakannuline, rehapiiline. Valge kindalõng valmistati kodus, kuid värvilised lõngad osteti arvatavasti Riiast.
19. sajandil kanti neid kindaid sageli vaid kirikukinnastena ja suuremaid eksemplare teiste kinnaste peal. Nõukogude ajal, mil kooti praktilisi esemeid, peeti ühevärvilise taustaga roositud kindaid ilmselt vähe soojaandvaiks ja nende kudumine võttis ka palju aega. Aeg tegi oma töö ja roosimise tehnika jäi unustuse hõlma.
Kuni aastal 2010 said Tõstamaa Käsitöökeskuses kokku käsitööst ja kodukandi traditsioonidest lummatud naised ning roosisid igaüks endale vanade kinnaste eeskujul sõrmkindad.
Nüüd on meil roosijaid juba rohkem, kui sõrmedel üles lugeda saab. Oleme taaselustanud roositud kudumise tehnika siin samas, kus seda ka ajalooliselt tehtud on. Hea meelega jagame oma kogemusi teistelegi, sest neid, kes selle tehnika ja meie käsitöö kogukonna vastu huvi tunnevad, rändab meie juurde lähemalt ja kaugemalt.
Üks kaunis traditsioon ja tehnika on saanud uue elu(loo).
